Mis paganama aasta see on?

Algas vanurlooma süvenenud murede ja lahkumisega. Leinasime. Ajasime asju. Elu läheb edasi.

Siis sattus 86a tädi haiglasse, selgus, et koroona ja muidu vanurile iseloomulikud hädad. Tuli kenasti vapralt välja, nõudis koju, kuigi kõik olid kahtlevad, kas ise hakkama saab. No läbi häda. Isegi nii hästi, et jaksas kööki minna, seasabad keema panna ning tuli siis elutuppa pikutama. Seasabadest said osa nii tuletõrje, kiirabi kui ka korteriühistu esimees und naabrid. Proua oli ise väge täis ja vaidles, et läks vaid korraks ja miks te muretsete, mul ju kõik OK :). Stress ja mure perele, vaidlused sotsiaaltöötaja teemal (see teema on veel jabur omaette - ma võin tulla jutustama ja jalutama, aga min 5h - inimene on ratastoolis ja liigub vaid korteri piires, vaja on kedagi, kes teeks sooja lõuna ja hoiaks silma peal, et rohtu võtaks). Hetkel siiski stabiilne, väikeste sekeldustega, aga õnneks stabiilne.

Kolmapäeval kõne lähisugulaselt, et kõik on halvasti ja surm vist tuleb. Kiirabi kaks õhtut jutti, mõõtmised, testid südamepildid, veri. Lõpuks EMO, 5 tundi öösel puupingil kudumist (miks seda pole renoveeritud, PERHi peamaja on nagu ameerika filmis!, Emo ootesaal on nagu - vabandage minu prantsust - aga pe---dik!). Kehv automaadikohv, hämar valgustus ja kommunikatsioonihäired kiirabi ning haigla vahel. Hakka või uskuma, et Eesti tervishoiusüsteemis ellujäämiseks tuleb olla väga terve inimene. Ma sain küll ajakriitilise kudumisprojekti peaaegu valmis, aga minu tagasihoidlik kere oli hommikuks nagu puuobene. Koju koikusse sain poole 6ks hommikul... 

Tähelepanekud. Õed suitsetavad oma vahetuse ajal kohutavalt palju. Grupiti, maja ees parklas. Osad käisid selle 5h ajal vähemalt 3x. Näod jäid meelde. Neil vist ei ole oma kohvituba või puhkenurka? See võikude-snäkkide-kohvi ja kakao automaat lärmas pidevalt, põhilised tarbijad olid medpersonal. 

Nii toredaid ja kauneid tohtreid nagu soomlaste "Pulsis" on, EMOs ei olnud, aga olid sõbralikud ja abivalmid töötajad, kui nad just ei suitsetanud või kohvitanud. Aga no kurta polnud ka põhjust. 

Perearstivisiit ootab ees, homme olen taas patsienditransa ja suhtekorraldaja. On oodata pingelist diskussiooni ja süvenemisnõuet siit poolt. Minu igavene häda - ma unistan maailmast, kus inimesed süveneks ja mured leiaksid kasvõi mingisuguse lahenduse. 

Et oleks head ka. Läbi mitme vahendaja sain kunagiste lintmakilintide salvestused CD-l, papa bänd ja ca 50a vanad lindistused. Siuke äge gläm! Ma isegi ei teadnud, et need veel alles on! Aga alati on keegi kuskil, kes kogub kõike, sh asju, mis ei lähe enamusele korda, aga teevad asjaosalistel elu helgemaks! Aitüma sellegi eest.

Taevatrepp

 Otsisin omale pitsitamise taustaks eile vaatamist-kuulamist ja leidsin uue Eesti filmi - Taevatrepp. Kes muusikaajalugu natuke teab, see ilmselt tunneb pealkirjas vihje ära. Jupiteris on see tasuta vaatamiseks olemas hetkel. Ühe keskealise mehe elukäik ja mälestused, mida käivitab vanema sõbra surm. 

Vaatasin ära, elasin kaasa ja sisse ning olen vaimustuses. Minu meelest üle pika aja hea film, mis Eestis tehtud. Täielik bingo on muidugi filmi valitud muusika, see on ikka nii lapsepõlv, et kohe nutma ajab! Ma olen siin oma lähikondsete muusikaeelistustest varem kirjutanud ka. Need helged 70ndate karvaste ja pikajuukseliste muusikapalad :). 

See on ikka nii lahe, kuidas muusika muutub. Tol ajal oli see osadele üks hirmus müra ja kära, rääkimata "kohatust riietusest ja pikkadest juustest". Praegu kõlab nagu kaunis ilus meloodiline pop, mis tekitab nostalgiat :)

Aga vaadake ise. Pange klapid pähe ja laske end lool kaasa viia! Ma ei saanud eile isegi uinuda peale filmi, otsisin omale spotifys lugusid ja tegin eraldi playlisti. Ehhh. 

Küsimused blogis

Teie, kes te kasutate bloggerit, kas te saate uute kommentaaride kohta meili peale teavitusi? Ma juba mõnda aega enam ei saa, kuigi settingutes on kõik nii nagu peab. 

Seega vabandust, ühe 2022 aasta postituse juures oli küsimus lõngast. Et mida ma kasutasin koos ühekordse Aade lõngaga oma hallis hõlstis. See oli üks jaapani päritolu lõng, mis müügil Haapsalu Pitsikeskuses. Meriino ja siidisegune, natukene sellise aasalise koostisega. Ma ei oska öelda, kas neil praegu ka on, see oli mul ammu ostetud. Kulus hästi vähe ja mõnus soe on. 

Mul oleks nagu meeles kommentaar Haapsalust, et ka Wool&Woolen müüb, aga ma pole ise uurinud. Neil on küll erinevaid Jaapani lõngu müügil, nii et äkki siis tõesti. 

Üritan siis pisut vanemate kommentaaride osas hoolsam olla ja miskist rutiinset "kammimist" teha. 

Kirjutamiseni!

No ma ikka koon

 Vahepeal said valmis ühed labakud, mis läksid näitusele. 

• Piirkond: Kivi-Vigala küla, Vigala
• Lõng: Saara Hea kindalõng 12/2, naturaalne valge ja must tallevill. 
• Vardad: 1.25
• Eeskuju: kindakatke muisist - https://www.muis.ee/museaalview/474654

Ühte pitssalli hakkasin ka kuduma. 

Tuuseldasin lõngades ja leidsin aastaid tagasi Shetlandilt tellitud ühekordse eheda kohaliku pitslõnga. Mõtlesin, et kaua too veel seisab siin, et hakkan otsast midagi proovima. Muster on Siiri Reimanni raamatust, kolmnurkne Hagakirjaline rätt, mida alustatakse laiemast otsast ja kootakse kohe algusesse äärepits. Igavene pussakas oli alustada ja silmuseid lugesin vist mitu tundi enne kui sain kõik klappima. Nüüd on üks suur isu muudkui kududa! 

See lõng on imeline, just selline õige iseloomuga ja ideaalne pitssalliks. Aga noh, arvestades palju  ma harutanud olen, läheb ikka aega. Ja seda ei ole üldse mõnus harutada, sest see "haagib" ning nupud ei tule ludinal lahti. Ettevaatlikult tuleb nokkida, et ei katkeks. No ise tahtsin ühekordsest kududa, eksole! Olemuselt naaatukene meenutaks nagu Midara pitsilõnga, mis mulle ka väga meeldib. Aga no küll ma selle rätikese valmis koon, hetkel on hull hoog sees ja püüan ikka igal õhtul peale jalutuskäiku ja tööpäeva vähemalt 2 rida kududa. Muster on nagu laululeht ja ilma pika joonlauata on keeruline järge ajada. Hagakiri on üks minu lemmikutest, aga seda peab ikka järjekindlalt jälgima, et õieti jookseks. 

Ootan juba nädalavahetust :)

Naistejutud

Kuidas läheb pre-meno- ja postpausil olevatel daamidel? :)

Ma olen alati olnud keskmiselt suurem higistaja, ilmselt stressi ja introverdi teemad. Ülemõtleja ja muretseja. Iga olukord, kus tuleb ennast natukene ületada, on see esimese reaktsioonina põhjustanud higistamise. See, et ma kodust väljudes (kui on oht, et tuleb müts ära võtta ja ruumis sees pikemalt olla) alati juukseid pesen, on juba legendaarne. No lihtsalt selline veider tüüp. Kui ei peseks, oleks teise päeva juuksed sellised rasvased, peadligi pulgad. No go minu jaoks, never!

Aga nüüd on mingi periood, mil see kõik kuidagi võimendub ja see tekitab kuidagi pööraselt palju ebamugavust. Toon näite. Kodukontoripäeval käin alati hommikujalutusringil. Kiire kõnd ja ca 30minutit. Peale seda sisuliselt läheb top, pesu, sokid, vahel ka vabaajapüksid kõik pesumasinasse. Eriti ligumärg on top või t-särk, oleneb, mis mul seljas tol päeval on. Kasutan ka kihilist spordiriietust vahel, et väidetavalt hingavam ja parem kui puuvillane, aga no mina ei näe vahet. Pessu lähevad mõlemad. 

Kui ma söön hommikust enne jalutuskäiku, siis tuleb riideid vahetada veel enne kui ma õue lähen, sest särk on läbimärg ja õue tuule kätte ma niiviisi ei läheks. 

Vahekokkuvõte ennelõunaks - 2 komplekti riideid :)))

Õhtul, peale tööd kui vähegi jaksan ja viitsin, lähen teisele ringile. Ja taas sama lugu, naastes riided pesumasinasse, ise pessu ja uued selga.

Kokkuvõte - 3 setti päevas, masin käib 2x nädalas nagu pesumajas.

Linnapäevad on autoga, seega minimaalne energiakulu riietumisel ja kõndimisel. Maja eest autosse, kontrikeldris välja, liftiga üles. Ainuke hommikune väljakutse on kuum jook ja ilma kohvita ma ei saa kuidagi hästi oldud. Seega pidžaamas kohvihommik, siis pessu ja tööle. Kontorist ma väljas ei käi päeva jooksul ja seal kuidagi saab nagu hakkama. Ja kontoris ma kasutan pluusidel või kleidil ka higipatju, need on väga abiks (kuigi apteek enam ei müü, viimati leidsin kuskilt netipoest). Selg võib minna märjaks, aga katsun minimaalselt energiat kulutada :)

Nüüd on miljoni dollari küsimus (arvestades pagasipiiranguid) - nädalane lähetus ja riietuskulu :))). OK, jalutusringid ilmselt jäävad ära, aga on plaanis tiimbuilding, külastus tehnoloogiakeskusesse, dinnerid igal õhtul kuskil paigas. Ma olen end kandiliseks mõtelnud ja nimekirju  teinud...  toppe juurde soetanud. Rinnahoidjad välja vahetanud (need polsterdusega on täiesti välistatud hetkel, mul on kogu aeg tunne, et korjavad higi ja hakkavad lõhnama). Lisaks see pidev tunne, et ma sõna otseses mõttes lõhnan veidralt ja kogu aeg tahaks värskendada, pesta. 

Siiber on kergelt juba :D

Ok, ma olen natukene talvisest 24/7 koeravalvest, magamatusest ja vähesest liikumisest ülekaaluline. Aga! Ma olen  oma regulaarse liikumisprogrammiga nüüd saanud kahe kuuga kaunilt 3,5kg alla ja ma tegelen teadlikult korralikult toitumisega. Nii et ses osas on veel arenguruumi, aga no me räägime siin vbla max 2-3 lisakilost, mitte kümnetest. Ma siiski kannan M suuuruses riideid ja liigun tempokalt, seega ma ei pea end paksuks.

Muidu on elu nagu lill. Unerežiimi sain jalutuskäikudega korda (see coachi antud soovitus kohe hommikul minna naturaalse valguse kätte minu meelest töötab), õhtul hilja ei söö. Mälu on parem ja üldine enesetunne samuti. 

Aga see üks ja ainumas, oeh. Kas mul on kaaskannatajaid? Ma lähen nüüd võtan pesust uue satsi riideid välja :D